in

Katrina Tang – fotograaf, kelle süda kuulub lastele

Eesti väikelinnast Pärnust pärit Katrina on ehe näide inimesest, kes saab, mida tahab, kui pingutada. Üsna lühikese ajaga on tal õnnestunud kanda kinnitada põnevas lastefotograafia maailmas ning teinud koostöid nimekate disainerite ning lasteajakirjadega. Kuidas see kõik on saanud võimalikuks?

Katrina, kuidas läheb?

Mõnusalt. Veetsin ühe väga ilusa suve Eestis, mil lõin paar väga toredat pildiseeriat Pere ja Kodu ning Prantsusmaa ajakirjale MilK, tegin koostööd meie oma väga andeka Xenia Joostiga ning oli ka üks väga eriline projekt New Yorgis baseeruvale brändile Oeuf.  Võib öelda, et jätkuvalt hästi läheb:).

Kuidas jõudsid lastefotograafiani?

Mu õde, kes on 5 aastat noorem kui mina, oli minu inspiratsiooniks. Ta oli minu esimene modell ja 14-aastasena nii aus ja loomulik kaamera ees. Aga nagu me kõik,  kasvas temagi suureks. Kuid tundsin, et just lastega oli mul samasugune sujuv ja mugav klapp koos töötades nagu mul oli õega. See oli lihtsalt loomulik samm.

Kas sul on olnud ka mõni eeskuju, mentor?

Jah, ikka. Kooli ajal olid loomulikult olulisel kohal õppejõud, kes olid toeks ja suunajaks.Fotograaf Tim Walker on pikka aega olnud minu suureks inspiratsiooniks. Kuid kõige meeldejäävam kohtumine oli mul ISSP fotolaagris, kus minu juhendajaks oli fotograaf Arno Rafael Minkkinen.

Kas mäletad, milline oli sinu esimene tasustatud töö?

French Connection UK.

Keda on raskem pildile jäädvustada, lapsi või täiskasvanuid? 

Minu jaoks on loomulikult lapsi lihtsam jäädvustada.Mulle sobib, et igal lapsel on omamoodi iseloom ja käitumine. Ettearvamatus võib küll fotosessiooni veidi keerulisemaks muuta, kuid tulemus on alati seda erilisem ja kordumatu.

Kui pikk on ühe fotosessiooni ettevalmistus, kust ammutad ideid?

Olenevalt, 3 päeva kuni 3 nädalat. Niipalju kui aega on vaja ja on antud.

Milline on olnud sinu kõige nö suurem- tähtsaim töö?

Neid on olnud päris mitu. Minu jaoks väiksemgi töö on tähtis, mis viib uue ja suuremani.Aga üks olulisemaid koostöid oli mul MTÜ Oma Perega. Nendega valmis projekt “Lapsed sünnivad südames”, mis jutustab erinevatest Eestimaa peredest, keda ühendab märkimisväärne panus vanemliku hoolitsuseta laste heaks. Oli väga eriline tunda, et oled kasvõi pisikese panuse andnud antud teema tõstatamiseks ning väga suur au oli ka enda fotosi Toompea lossi seintel näha.

Aga milline kõige erilisem?

See on raske küsimus, millele vastata. Väga palju erinevaid momente tuleb mõttesse. Võib-olla minu esimene koostöö MilK ajakirjaga. Olin seda liiga pikka aega oodanud enne, kui nad mind tellisid.

Paljudele kindlasti pakub huvi, millist tehnikat sa kasutad? 

Kas see mitte fotograafi saladus ei peaks olema? :)

Tegelikult juhtus selline asi, et mul läks just kaamera katki ning olen hetkel uut varustust otsimas. Olen isegi täiesti kahevahel – kas Canon või Nikon.

Kuidas kliendid sind tavaliselt leiavad?

Olen õppinud ennast interneti avarustes reklaamima – Tumblr, Twitter, Facebook, Pinterest jne. Saadan pidevalt enda uusi töid ka teistele blogidele kajastamiseks.

Alguses oli see minu jaoks kentsakas ja harjumatu, sest mulle meeldib enda tööde kallal ise vaikselt nokitseda, kuid pikapeale olen sellest üle saanud ning mõistan, et tänapäeval saab end nende vahenditega päris hästi maailmas nähtavaks teha. Minuni on täiesti teadmata teid pidi jõudnud kliendid Itaaliast, Rootsist ja Ameerikast. Öelnud lihtsalt, et leidsid mind internetist.

Samas ei välista ma klassikalist enesetutvustust. Olen saatnud väga palju maile isikutele, firmadele, agentuuridele ning brändidele, kellega soovin potensiaalselt koostööd teha. Ma ei anna alla, kui kohe ei vastata, hoian neid kursis enda uute tööde ning tegemistega. Küll nad üks hetk ikka vastavad. :)

Milline viimane projekt sulle eredamalt meenub?

Koostöö ühe New Yorgi brändiga nimeks Oeuf).

Nad soovisid, et pildistaksin nende kollektsiooni Eestis, Eesti lastega ning olid just võlutud Suigu koolist, mis on üks minu personaalprojekti “Maakoolid” asukoht.

Projektiga “Maakoolid” alustasin aastal 2007 ning sel hetkel portreerisin nelja Pärnumaa maakooli, millest kolm on tänaseks kinni pandud. Sellest hetkest kui alustasin “Maakoolide” projekti oli mul pisike unistus, et kusagil võiks keegi seda vahetut keskkonda märgata ja neid suurelt eksponeerida. Selle üle oli mul tõesti väga hea meel, et kusagil kaugel New Yorgi suurlinnas märgatigi meie laste siirast olekut samal ajal, kui meil Eestis ei osata hinnata maakoolide väärtust ja neid suurelt jaolt sulgetakse. Kahju, et ei osata näha, kui palju annab üks pisike maakool kogu meie ühiskonnale. Mitte ainult ei kasva laps keskkonnas, kus teda märgatakse ühena perekonnast mitte massist, vaid ühe maakooli sulgemisega kaovad ka need armsad ja siirad lapsed ning lõpuks kaob ka sealne kogukond, väike küla, mille üks suur osa on see kool.

Suigu koolis tehtud piltide kõrval valmis Oeufi jaoks ka projekt „Lapsed kodus“, mis on suhetest õdede-vendade, vanemate ning vanavanematega nende hubases kodus.

Mis sa arvad, mis on sind viinud sinna, kus sa praegu oled?

Järjepidavus ja suuremas plaanis nägemine.

Vaata galeriist ka mõningaid väljavõtteid Katrina töödest!