in

Väsimatu Anete: ,, Lihtsalt alusta!’’

Anete Palmik on 20-aastane ambitsioonikas noor, kes puutub igapäevaselt kokku kodumaise põneva moemaailmaga – seda ise luues või aidates seda teha teistel.

Õpid EBS-s loomemajandust. Kuidas oled rahul eraülikooliga ning konkreetse erialaga?

Olen EBS’iga väga rahul. Poolteist aastat tagasi vaatasin enda ees olevat suurt küsimärki – mis nüüd edasi teha? Olin üle kahe aasta plaaninud, et lähen gümnaasiumi lõppedes USA’sse lapsehoidjaks, kuid ei leidnud omale õigel ajal peret. Isa innustas mind erinevaid ülikoole otsima, kuid teadis, et lähen ülikooli vaid siis, kui see ala mind tõeliselt huvitab. EBS’i lehel ringi vaadates avastasin uue eriala – loomemajandus. Mulle meeldivad äri ja disain sama palju ning see eriala oli loodud justkui mulle.

Loomemajandus annab täpselt nii palju, kui palju ise oled valmis vaeva nägema. Kool on mulle avanud meeletult erinevaid võimalusi ja andnud palju uusi kontakte, tuleb vaid ise aktiivne olla. Soovitaksin loomemejandust kindlasti inimestele, keda paeluvad nii äri kui ka mood või muusika.

Millistest moealastes projektides on sul siiani olnud võimalus tänu koolile kaasa lüüa?

Selle aja jooksul, mis ma EBS’is õppinud olen, on mul olnud mitmeid suurepäraseid võimalusi saada tuttavaks mitmete oma ala tegijatega Eesti moealal. Kevadel osalesin ERKI Moeshow korraldustiimis ning hetkel olen Tallinn Fashion Week’i pop-up poe projektijuht. Ootan huviga, mida põnevat koolist saadud kontaktid tulevikus endaga kaasa toovad.

Millal alustasid omanimelise brändi rõivaste valmistamisega?

Müüsin kolm aastat tagasi oma vanu riideid ühel kirbukal, kus olin lauale pannud ka ühe klaasist sõrmuse, mille olin ise teinud. Samale kirbukale tuli ka Marta Vaarik, kes oli just alustamas oma uue poe Morš’iga ning pakkus välja, et ma võiksin oma asju tulla talle näitama. Tolleks ajaks olin teinud lihtsalt huvi pärast paar pluusi, mille otsustasin ka kaasa võtta. Asjad läksid poodi müüki ja sealt saigi kõik alguse.

Kas oled õppinud kusagil õmblemist, joonistamist, disaini?

[to_like id=”4024″]

Ei ole õppinud. Õmblemist vaid nii palju, kui käsitöö tundides midagi tegime. Põhikoolis proovilappe tehes ei kujutanud ma ettegi, et ühel päeval sellist asja vabatahtlikult tegema hakkan, tol ajal tundus see piinamisena. Õmblemist olen õppinud läbi aastate katse-eksituse meetodi läbi. Teed üks kord midagi valesti, teine kord oskad juba paremini.

Kui aus olla, siis joonistamist ma väga ei oska siiamaani. Hakkasin sügisest EKA’s vabaainena võtma ruumilist joonistamist. Tihtipeale on päris naljakas, kui joonistan koos EKA tudengitega, kes oskavad kõik väga hästi joonistada ja siis olen seal mina, kes inimesel isegi silmad valesse kohta joonistab. Aga samas, kunagi pole liiga hilja õppida, ehk kunagi õpin ka õigesti joonistamise ära.

Disani pole samuti õppinud – ma lihtsalt teen seda, mis mulle meeldib ja mida ma naudin.

Kes või mis sind inspireerib elus edasi minema ja pürgima unistuste poole?

Usk. Ma tean et mul on need anded, unistused ja oskused antud eesmärgi pärast. Mulle meeldib teha seda mida ma teen ja kui ma saan läbi selle tegemise teha kedagi rõõmsamaks või õnnelikumaks siis see teeb ka mind ennast õnnelikuks.

Millele või kellele mõtled, kui kavandad uusi rõivaid?

Kui aus olla, siis ei tee ma peaaegu kunagi oma riietele kavandeid. Minu tüüpiline loomeprotsess näeb välja umbes nii: kell on enamasti 23.30 või rohkem, kui mul tuleb peale inspiratsioon midagi teha tänu tumblr.com piltidele või mõnele lahedale sarjale telekast. Kui inspiratsioonitulv on peal, suundun oma stuudio-magamistuppa, kust valin kangahunnikust välja kangad, mis mulle parajasti sümpatiseerivad ja asun neid lõikuma ja seejärel tagasi kokku õmblema. Kõige rohkem mind enamasti intspireerivadki mõnusa atmosfääriga pildid – mõtlen, et kui seal kohas teha pildistamist, siis missugust kleiti ma tahaks et mu modell seal kannaks.

Kuidas iseloomustaksid enda rõivaste kandjat?

Anete Palmik Design’i kandjana kujutan ette naist/tüdrukut, kes on elurõõmus, naudib hommikuti riiete valimise protsessi ja lihtsalt tunneb elust rõõmu. Meestele ma hetkel riideid ei tee, kuid kui peaksin seda tulevikus hakkama tegema, kehtivad samad iseloomujooned ka neile.

Kuidas näed ennast tulevikus? Millised on Sinu sihid?

Ainuke asi, mida ma hetkel oskan öelda on see, et tahan tulevikus kindlasti moevaldkonnas töötada. Kas see on siis moeajakirjandus, moetööstus, moeturundus või hoopis midagi neljandat  – ma hetkel veel ei oska öelda. Siiani on mu elus kõik kuidagi nii loomulikult läinud, üks asi viib alati millegi uueni välja. Usaldan iga päev Jumalat ja tean, et temaga koos, mis iganes valdkonnas ma lõpuks tegelen, on elu lihtsalt võimas.

Kas plaanid end ka välismaal täiendada?

Hetkel olen mõelnud, et kui pooleteist aasta pärast EBS’i ära lõpetan, tahaks kindlasti minna välismaale tööle. Esiteks juba selle pärast, et ma armastan reisimist ja uusi seiklusi ning olukordi. Ma ei usu, et ma kuskile välismaale edasi õppima läheks, pigem täiendaks oma oskusi läbi praktiliste olukordade.

Mida ütleksid noortele moehuvilistele, kes ei oska kusagilt alustada?

Alustada tuleb algusest. See, kes kusagilt ei alusta ega katseta, ei jõuagi kunagi kusagile. Kui sind huvitab moedisain ja sul või su sõbrannal on olemas õmblusmasin ja paber ning pliiats, siis on sul juba kõik eeldused heaks alguseks olemas. Kui sul on olemas tahe tegeleda moega ja see on midagi, mis paneb sind põlema, siis lihtsalt alusta. See võib küll cheesy’lt kõlada, aga: „Just do it!“

[/to_like]