Karla Hajman, lauljanimega Stereochemistry oli noor doktorantuuris õppiv teadlane, kes ühel hetkel aga tundis, et peab end vabamana tundma ning seega tegema oma elus mõningaid muudatusi. Olles terve elu laulnud ning muusikaga tegelenud, alustas naine oma esimestel ülikooliaastatel enda muusikaprojektiga. Päevapealt vahetas Karla laborandikitli kabareekostüümi vastu ning astus vabakutselise muusiku elu nautima.
Mis sind inspireerib?
Üldiselt võttes elu ning kogemused – inimesed keda kohtan, erinevad kohad, teed, linnad kus ma elan…Sa ei tea kunagi täpselt, kus inspiratsioon tuleb ning millal ta sind tabab. Ja see ongi see, mis mulle meeldib.
Kas igatsed ka stabiilset, aga põnevat teadlase elu?
Mitte eriti. Mulle meeldib teaduse loov külg, kuid muusiku elu on veelgi loomingulisem. Biotehnoloogias pakkus mulle eriti huvi maapealse elu molekulaarstruktuur. See on täiesti uskumatu. Selles on nii palju ilu ning maagiat ning arvan, et inimestele tuleks seda lihtsustatud viisil lähemalt tutvustada.
Milline on vabakutselise elu?
Tegelikult pole väga suurt vahet, kas oled noor teadlane või vabakutseline. Teadustöö ei ole nii tasuv, nagu inimesed tavaliselt arvavad. Ka pole see nii stabiilne, kuna enamus lepingud on kõigest 2-3 aastased. See ei anna sulle mingit kindlust, kui jääd näiteks haigeks või rasedaks. Noortele teadlastele makstakse liiga vähe ning sageli kasutatakse neid ära. Tihti peab töötama ka nädalavahetustel ning tavaline tööpäev on 10-12 tundi. Igapäevaselt puutud kokku ohtlike kemikaalidega ning alguses lähevad kõik sinu saavutused hoopis mentori nimele. Töötades vabakutselise muusikuna tunnen, et olen orjapõlvest vabastatud.
Kuidas näed end 10 aasta pärast muusikuna?
See on nii pikk aeg, et kõik on võimalik. Mul on väga hea meel, et tulevik on nii etteavamatu. Elu oleks vastasel juhul eriti igav. Ma võiksin kõike teha: teha albumit koos Lady Gaga’ga või kirjutada muusikat lastefilmidele.
Kes on mõjutanud sinu muusikat?
Minu isa oli minu esimene mõjutaja. Ta oli professionaalne muusik hilistel 60ndatel, aga ta lahkus bändist ning hakkas tegelema teadustööga. Kuid muusika ei ole siiani kodust kusagile lahkunud, ta toetas mu klaveriõpinguid ning minu lapsepõlve soundtrack oli The Beatles.
Kas sa mäletad enda elu esimest esinemist?
Muidugi! See oli algkooli lõpukontsert Belgradis ning olin 10-aastane. Mängisin Claude Debussy „Arabesque“ teost suursugusel Bösendorferi klaveril. Algul olin hirmunud, kuid lõpuks unustasin end ning tundsin end kui kala vees.
Kust soetad enamus oma riideid?
Enamus riideid on kingitused mu sõpradelt ning perelt. Kui kellegile midagi enam ei sobi, saan need tavaliselt endale. Tänu sellele näeb mu garderoob välja nagu oleksin skisofreenik.
Mida arvad kiirmoest?
Kuigi mulle meeldib mood kui eneseväljendus, arvan, et kiirmood on suurim ületarbimine. Meid pidevalt pommitatakse uute trendidega ning suunatakse rohkem ostma ebavajalikku kraami. Moetrendid, mis kestsid kunagi 10 aastat, kestavad nüüd vaid aasta või kaks. Tänapäeval on valmistoodete kvaliteet madalam kui näiteks kuuekümnendatel. Rõhk on kvantiteedil, mitte kvaliteedil. Ma olen aastaid elanud ainult „kohvri otsas“ ja see pani mind mõistma, et kui vähe me tegelikult vajame.
Sinu stiiliikoon?
Kõik „Alice Imedemaal“ tegelased, piraadid, arlekiinid ja Boy George bändist Culture Club.
Kas sul on ka lemmik moelooja?
Coleen Arwood, kes lõi kostüümid Tim Burtoni versioonile „Alice Imedemaal“. Lisaks ka tema „Geiša memuaarid“. Ma olen suur teatri ning kostüümide fänn. Minu enda show esinedes on paras kabaree ning maskiball. Kuna ma kasvasin üles Veneetsia läheduses, olen suur Veneetsia maskide sõltlane.
Kuigi pean tunnistama, mulle meeldib laval riietuda silmapaistvalt, olen eraelus täiesti tavaline. Ja mulle näiteks üldse ei meeldi rinnahoidjad, püksid ja teksad. Elu on ilma nendeta palju mugavam!
Kuula Karla muusikat tema kodulehelt stereochemistrymusic.com
